Eriline ruum erilises kohas

Otsisime elamussaali loomiseks iseloomuga kohta, mis ei oleks pelgalt valgete seintega ruum, vaid millel oleks rohkem rääkida.

Kirowi saal asub kunagises Kirovi kalurikolhoosi administratiivhoones – majas, mis oli omal ajal ühe Viimsi kõige ambitsioonikama ettevõtmise keskuseks. Meile meeldis mõte, et sellest loost saab midagi tänasesse kaasa võtta. Mitte ajastut ega süsteemi, vaid selle koha ambitsiooni, julgust, ettevõtlikkust ja positiivset energiat – soovi teha rohkem, mõelda suuremalt ja luua midagi, mille üle saab uhkust tunda. Elamussaali nimeks sai moodsamalt, uut ja vana ühendades, Kirowi saal. 

Nõukogude aeg ei ole Eesti jaoks meeldiv ega romantiline peatükk. Kirovi kalurikolhoos tegutses selles süsteemis. Kahjuks ei saa seda sellest kontekstist lahutada. Ometi on Kirovi lugu eriline, sest paljude Viimsi inimeste isiklikes mälestustes ei ole see ainult lugu okupatsioonist ja kolhoosikorrast. See on lugu töökohast, heast palgast, kolleegidest, pidudest, spordist, lasteaiast, koolist ja elukeskkonnast.

Kirovi-nimeline kalurikolhoos moodustati 1950. aastal. Kaluri tee 5 hoones asus kunagine kolhoosi peamaja – praegune hoone valmis 1973. aastal, ajal, mil Kirovi kiire arengu tõttu olid varasemad ruumid juba väikseks jäänud. See ei olnud lihtsalt kontor. Siin tehti otsuseid, töötati, siin majas asus ühe terve kogukonna ja suure majandi juhtimise keskpunkt.

Kolhoos sai oma nime Sergei Kirovi järgi, nagu paljud toonased nõukogude ettevõtted ja asutused. Tänapäeval ei ole sellel nimel meie jaoks ideoloogilist tähendust. Meie jaoks tähistab Kirowi hoopis seda kohta ja selle koha lugu – ambitsiooni, ettevõtlikkust, julgust mõelda suuremalt ja soovi teha rohkem.
 

Rohkem kui kalapüük

Aastakümnete jooksul kasvas Kirovist palju enamat kui lihtsalt kalapüügiga tegelev majand. Lisaks kalapüügile ja kalatööstusele arendati erinevaid tootmisharusid ning otsiti pidevalt võimalusi, kuidas olemasolevast rohkem teha.

Kirov oli esimene kalurikolhoos Nõukogude Liidus, kellele anti õigus enda püütud kala ise töödelda, samal ajal kui teised pidid oma saagi riigile üle andma. Kirovi nimega seostatakse ka Jaapanist Eestisse toodud krabipulkade tootmisliini.

Toodeti muu hulgas konservtooteid, komme ja veini, kasvatati karusloomi ning kalatööstuse jääkidest valmistati isegi šampooni. Kirovis tegeleti ka vikerforelli kasvatamisega – 1980. aastatel kujunes sellest üks majandi olulisi tegevusalasid. Aastateks oli Kirov kujunenud üheks jõukamaks majandiks.

Riik riigis

Kirov ei tähendanud ainult töökohta. Selle ümber kujunes terviklik elukeskkond – oma lasteaiad, koolid, poed, teenindus, arstiabi ning kultuuri- ja spordivõimalused.

Sellepärast on Kirov paljude inimeste mälestustes palju enamat kui üks nõukogudeaegne kolhoos. See oli koht, kus töötati, elati, kasvatati lapsi, saadi kokku ja veedeti aega.

Tänapäevalgi meenutatakse seda aega sageli soojalt – mitte süsteemi pärast, milles Kirov tegutses, vaid inimeste, võimaluste, ühiste tegemiste ja kogukonnatunde pärast, mis selle ümber tekkis.

Seda näitab ka see, et Kirovi endised töötajad ja nende lähedased kogunevad tänapäevalgi, et neid aegu meenutada. 2024. aastal Oskar Kuuli 100. sünniaastapäeva puhul korraldatud kokkusaamisele tuli endisi töötajaid nii palju, et saal sai korraldajate sõnul paksult rahvast täis. 

Kunst keset kolhoosi

Kaluri tee 5 hoone loos on ka üks eriti põnev detail. 1970. aastatel valmis siin Tõnis Soopi seinamaal „Kalad“, mis on tehtud värvilises sgrafiitotehnikas. Teos asub hoones tänaseni ja on osa selle maja loost.

Soop ei olnud Kirovis ainus kunstnik. Ta oli üks mitmest kunstnikust, kes selles suures majandis töötas. Hiljem sai temast Viimsi jaoks väga oluline kultuuritegelane – ta kujundas Viimsi valla lipu ja vapi ning oli Viimsi kunstikooli esimene direktor.